Nostalgiahõngulised vahvlid

Iga kord kui meie peres vahvlitegemise jutuks läheb tuletab ema mulle meelde mu kunagist sünnipäeva, kui ma 12 või 13 olin. Nimelt oli tollel sünnipäeval meie juures ka vanaema ja nagu toredal nõukaajal ikka kombeks oli tehti ka meie peres minu sünnipäevaks pangega kartulisalatit ja suur hunnik vahvleid. Sõpradeks olid mul tollel ajal naabripoisid, kellega koos ehitustel sai kolatud. Sünnipäeval oli laud siis uhkelt elutuppa kaetud ja seal valitses rahulik sünnipäevamelu vene muusika ja "äge-olemisega", köögis aga oli suuremat sorti vaaritamine: küll hakiti salatit, küll segati morssi, küll küpsetati vahvleid, mille teol otsa ega äärt ei tundunud olevat. Sünnipäevaseltskond liikus aga elutoa ja õue vahet ja iga kord kui välja mindi haarati peoga kaasa ka vahvleid, mida mõnus krõbistada oli. Nähes mu ema muudkui uusi ja uusi vahvleid tegemas ja seda, et vahvlikuhi tema ponnistustele vaatamata kuidagi kerkida ei tahtnud, vaid hoopis kogu aeg vähenes, ütles vanaema lõpuks: "No kaua võib, nad võivadki ju neid sööma jääda!".

Ja no iga kord käib vahvlite juurde ka muidugi mis se retsept nüüd oligi-jutt. Seetõttu saabki siia üks läbiproovitud hea retsept kirja. Niisis üks nostalgiline küpsetis, eelmisel nädalavahetusel sai proovitud retsept siit.

Krõbedad vahvlid

Vaja läheb:

1 muna
2 spl suhkrut
50 g võid või margariini
250 ml piima
1 kl jahu

Valmistamine:

Sulata margariin.
Klopi munad ja suhkur ühtlaseks vahuks.
Lisa sulatatud margariin vaheldumisi jahu ja piimaga.
Küpseta vahvlid vahvlirauaga.